Peeter Puide

Sündinud 1938 Pärnus, metsateadlase Edgar Puide ja Mareti s. Sikk poeg. Revolutsionääri/ametühingute aktivisti ja sepa Peeter Puksmani ja Rosalie s. Tomson pojapoeg ning rahvakasvataja/kultuuritegelase Willem Siku Jõgevalt ja Anni s. Ots tütrepoeg. Minu vanaema Anna vend oli laulja Karl Ots, kelle poeg Georg Ots oli samuti laulja. Vanaema Anni ja lendurkapten VR II/I Jüri Ots (eesti lennuväe looja Vabadussõjas) olid kusiined. Minu isa koolivend ja sõber oli Uku Masing ja minu ema koos oma õe Helmiga olid Betti Alveriga sõbrad Jõgeval. Kuidas ma niisuguse taustaga oleks kuidagi pääsenud tegutsemast kirjandusega? Emaga põgenesime punaarmee eest 1944. a. Saksamaale. Isa ehitas samal ajal sõpradega puulaos Pärnu jõe kaldal salaja väikese paadi ja põgenes 22. septembril Rootsi, s.o samal päeval, kui Pärnu langes venelastele. Ta jäi kadunuks kuni detsembri alguseni, kui saime temaga jälle kontakti rahvusvahelise Punase Risti kaudu. Siis olime Berliinis liitlaste pommide all põgenike korteris ja venelased tulistasid 80 km kaugust Frankfurt a d Oderit, nii et meil suus hambad krigisesid. Täiesti ilma mingisuguste piletite ehk Ausweisideta või Jumal teab veel mis lubadeta põgenesime edasi Augsburgi, kus elas Jüri Ots ja pommitamine käis edasi. Saime lõpuks (tugevalt ehitatud sakslaste varjendis) ühe pooletonnilise ameerika lennupommi otse pähe. Minu ema arvas, et see on ikke liig mis liig ja põgenesime tuttavate juurde Tihemetsast Müncheni külje alla, kus meie teadmata asus metsa all välissõjalennuväli. Pommitamised jätkusid, nüüd aga koos otse tulistamistega pardakahuritest elanikkonnale. Poisikesele päris põnev. Peale paari väga suurt õhurünnakut Münchenile ja vastastikuseid lennukite allatulistamisi (uskumatu, kui kiirelt lendur põlematulistatud langevarjuga taevast alla kukub) saabusid jänkid. Rahuga, apelsiinidega ja najlonsukkadega. Arvake kuhu meid emaga enne rootsireisu pandi? Müncheni Deutsches Museumi raamatukokku (kuhu mind muidu?), kus välivoodid seisid ridades, seal kus varem riiulid olid. Mõtlen tihti sellele Norra sõdurile, kes seal ilma käeta mädaste ja veriste marletega lebas mu läheduses. Kust ta tuli? Rindelt? Miks ta oli UNRRA laagris? Käisin mõne aasta eest seda kohta uurimas. Ja esimene raamat, mis mulle taastatud lugemissaalis kätte langes, oli Joachim Radkau ”Das Zeitalter der Nervosität”. Vaatsullesähh!

Rootsis oli edaspidine vitae enam-vähem nagu teistel põgenikel. Koolis oli mu vanemaks koolivennaks Thomas Tranströmer, muide. Tore poiss, Jaan Krossi hilisem sõber. Teine koolivend ja sõber Per Ahlmark oli hiljem valitsuses ministriks, kes aga ameti maha pani ja luuletajaks hakkas. Ülikooli eksam oli Stockholmis (riigi majandus, pedagoogika, sotsioloogia, filosoofia), ühe semestri käisin Sorbonne'is prantsuse kultuuriajalugu tudeerimas. Töötasin reklaamikonsultandina, copywriterina ja juhatasin kahte tuntud reklaamikooli, ning omasin reklaamiettevõtet. Bonniersi juures 1981. a. alates avaldasin kaks luulekogu, ühe romaani (Uku Masingule ja Betti Alverile pühendatud) ja siis Norstedti juures kaks romaani. Tõlkinud olen isa ja tütar Viidinguid, Viivi Luike, Mati Unti (koos isaga), Emil Tode-Õnnepalut, Paul-Eerik Rummot, Krossi, Niiti, Alverit, Alliksaart, Masingut, Aare Pilve, fs’i, Kristiina Ehinit, Karevat, Roostet, Maarja Kangrot, Kalju Kruusat, Marje Ingelit ja teisi. Mis sellest kõigest siis ikka? Mu emakeel on halvem kui mu rootsi töökeel. Kuid emotsionaalselt on emakeel hoopis midagi muud. Iga sõnaga on kohe lähedal mu vanaema, eesti metsad, isa hääl mulle muigega Tihemetsas jutte rääkimas, mu lapsepõlve Tallinna suurlinnalõhnad, hobusevankri kolinad, sõdurid eesti vapiga sinelitel, rinde mürinad, vanaema kirumine flaki kildude üle, mis tema pappkatust Lasnamäe väikeses majas pidevalt punktiiris. Rootsi keeles on rohkem peensusi, täpsusi, meloodiat (väga ilus ja mulle armas keel muide, se rootsi) ja muud. Kuid eesti keel kasutab mind, muudab mind jalamaid eestlaseks. Rootsi keel ei tee mind mitte kunagi rootslaseks. Olen sellega rahul. Oleks Eestisse jäänud ja ellu jäänud (meid oleks 1941. a. augustis küüditatud, nimekiri leiti Kilingi-Nõmme vallamajast), oleksin hoopis olnud kingsepp. Tore amet ja kasulik teistele.


Copyright © Estonian Literature Centre. Designed by Asko Künnap. Software by Sepeks